Talvine matkarõõm tõukekelkudega!

Tihtipeale ei tea me, mida oodata ühelt vahvalt matkalt. On see siis räätsadega rabas, ratastega mööda metsaradasid, tõukekelkudega lumistel väljadel või järvejääl, matkasuuskadega mööda talvist metsa ja raba või hoopiski matkauisudega mööda rabalaukaid või joeluhtasid. Vale riietus, varustus ja ootamatud ilmastiku tingimused võivad muuta meie maktaelamused põrguks.

Tutvstamegi allolevalt teile ühte talvehooaja kõige atkraktiivsemat matkamisviisi, milleks on tõukekelgud. Jagame soovitusi, kuhu ja kellega matkale minna.

Tõukekelk kui mitmekülgne matkavahend

Tõukekelk on ikka olnud kalameeste või külamemmede sõiduvahend. Heal lapsel on ka mitu nime: soome kelk, potku, soomik, tõukekas, tõuks. Kaasaegne tõukekelk (soome kelk) on läbinud sama suure muutuse kui jalgratas ja näeb oma alumiiniumist raami ning metallikvärviga nägus ja kaasaegne välja. Kui lisada õigele sõidutehnikale kelgu kergus, mugavus ja ergonoomiline disain, siis tulemuseks on atraktiivne ja lõbus liikumisvahend igas vanuses inimestele.

Ajalugu

Tõukekelk ehk rahvakeeli soome kelk on pikkade jalastega ees lükatav kelk. Vanakooli mudelil on istekoht ühele inimesele. Arvatakse, et tõukekelk leiutati Rootsis. Naabrite eeskujude järgi hakati kelke ehitama Soomes. Sealt levisid need edasi Venemaale (finskie sanki) ja Eestisse (potku ja soome kelk). Fikseeritud on aga esimene tõukekelguvõistlus 1800 aastate lõpust, mida korraldasid põhjamaade tõukekelguseltsid. Korraldama hakati tõukekelgumaratone. Sõdertälje-Stockholm-Södertälje vahemaa (u 100 km) kaeti mööda merejääd 1901 aastal 6t ja 02 minutiga. Ka kaasajal korraldatakse isegi maailmameistrivõistlusi tõukekelgusõidus ning eksisteerib Rahvusvaheline Tõukekelgu- ja Tõukerattaspordi Assotsatsioon. Tollal oli suusatamine, uisutamine ja tõukekelgusõit kõige levinumad talvise ajaveetmise viisid. On samuti teada, et tõukekelgusõit taheti parun de Coubertini rootslasest sõbra Victor Balcki ettepanekul võtta olümpiamängude kavasse. Sellest siiski asja ei saanud. Küll aga võeti tõukekelk Soome armee varustusse.

Tõukekelk kui täiuslik liikumisvahend paljudele!

Tänu laialdasele lisavarustusele on tänapäevase tõukekelguga võimalik talvel matkata praktiliselt kõikjal. Kui panna kelgule alla laiad lumejalased, saab ette võtta retki nii lumistel metsaradadel, lagendikel-põldudel, kinnituisanud külateedel kui ka lumistel veekogudel.

Kui varustada kelk spetsiaalsete jääjalastega, avaneb võimalus lumevabal mere- või järvejääl ette võtta mõnusalt pikki retki. Jääjalased teevad kelgu kaalult kergemaks, oluliselt kiiremaks ja hoolükkamise lihtsamaks. Kokkuvõttes tähendab see, et väiksema vaeva ja lühema ajaga on võimalik läbida pikemaid distantse.

Lisades koeraveo adapteri ja piduri, saab ette rakendada ühe või kaks koera ning siis avaneb täiesti uus tõukekelgutamise maailm. Koos neljajalgse sõbraga saab matkata nii, et koer tõmbab kelku ja kelgutaja tõukab vajadusel hoogu juurde.

Paigaldades kelgule lisaks korvi on võimalus retkele kaasa võtta piknikuvarustus või vahetusriided, mida muidu peaks vedama seljakotis.

Tõukekelgumatk kui hea treening - vali lumine rada!

Tõukekelguga matkamine võib olla väga intentsiivne treening, kus koormust saab kogu keha. Selleks vali matkamiseks lumised ja pikemad metsarajad, kooriklumi ja avastusretked.

Tõukekelgumatk kui loodusvaatlus ja mõnus kulgemine - vali jää!

Täiesti unikaalse kogemuse saab tõukekelgumatkalt järvejääl. Lükkad ühe jalaga hoogu, teisega seisad kelgujalasel - on ju imelihtne.

Tõukekelgumatk kui põnev seiklus - mine pimedas matkama!

Pimadatel õhtutel pealambi või laternavalguses on tõukekelkudega matkamine seiklus omaette. Piiratud nägemine, põnev ja vahelduv rada muudavad ühe lihtsa matka tõeliseks elamuseks.

Nn vau kohad Eestis, kuhu kindlasti tuleb minna!

Kindlasti soovitame minna avastama puutumatut loodust, kohtadesse, kuhu muul aastaajal ei pääse. Näiteks nendeks on kõiksugused jõeluhad ja jõed, suuremad järved, kooriklumega kaetud rabad - sood ja rabasaared.

Näiteks:

Pärnumaal Soomaal Tõramaa puisniit, kus saab matkata nii jõeluhal kui ka üleujutatud metsas kuni 40km.
Lõuna-Eestis Pühajärvel, Värska lahel ja Lämmijärvel, Emajõe-Suursoo taliteedel, Peipsi järvel ning Saadjärvel.
Kõrvemaale mööda oose üles-alla kulgema, Soodla jõeluhale ja kooriklumega Võhma või Koitjärve rappa ning Jussi kanarbiku nõmmele.

Kõige paremini oskavad teile meeldajäävat matka korraldada pädevad matkakorraldajad, kellega koos on turvaline ja kindel minna. Tea, et matkakorraldajad panustavad ka radade hooldusesse, et oleks, kus sõita. Arvestada tuleb ka sellega, et on piirkondi, kus tohib ka Terviseradadel tõukekelkudega matkata ning piirkondi, kus mitte.

Loodusturismi Ühingu liikmetest matkale viivad sind Eestis:

Lõuna-Eestis Matkajuht, Loodusturism.ee
Lääne-Eesti Soomaa.com, Sea Kayaking Estonia
Põhja-Eesti Reimann Retked, Uuejärve Matkapesa

Avatud sündmused:

7. Pühajärve matkamaraton tõukekelkudel L 11.02.2023 (perematk, aktiivne puhkus, matkasport)
Märgalade päeva kelgusõidud Soomaal. Soomaa.com – Tõramaa Puisniidu Vaatetorn/ Tõramaa Wooded Meadow Watching Tower
Märgalade matkaõhtud laternate valguses tõukekelkude või matkauiskudega, Uuejärve Matkapesa – Uuejärve Matkapesa
Märgalade kuu pühendusega tõukekelgusõidud Otepää Pühajärvel, Loodusturism.ee – Ranna tee, Pühajärve
Valguskelgumatk talvisesse Taevaskotta, Matkajuht Osaühing – Taevaskoja
Avastusretk Asustamata Saarele, Matkajuht Osaühing – Võõpsu sadam
Märgalade tõukekelgu või uisumatk Soodla jõe luhale, Uuejärve Matkapesa Kõrvemaal – Uuejärve Matkapesa

Artikli allikad: Ilo Suurmets, Tõukekelgumatk - talve ägedaim seiklus Kõrvemaal | Sportland Magazine, Olümpiamängud ja tõukekelk (matkajuht.blogspot.com)

Marilin Pehka

Oluine info enne matka!

Sõidutehnika

Kõige paremini õpetab sõidunippe muidugi praktika, kuid hea on enne esimest sõita ka pisut teooriaga tutvuda.

·    Hoo andmisel on oluline, et tõuge toimuks toetusjala kanna tagant ja hoogu andev jalg toetuks päkale. Kui tõuge antakse toetusjala eest, siis pidurdab tõukejalg hoogu.
·    Hoogu võiks anda kahe jalaga vaheldumisi. On neid, kes tahavad alguses ainult ühe jalaga tõugata, aga peale mõningast katsetamist ja julgustust läheb ka teine jalg töösse, sest muidu on ühele jalale langev koormus liiga suur ja sõit väsitav.
·    Tasasel pinnasel aitavad paremini libiseda pikad ja rahulikud tõuked, mäkke sõites on kergem liikuda lühikeste ja tihedate tõugetega.
·    Kõige paremini saab hoogu anda, kui kasutada lisaks jalatõukele ka oma ülakeha raskust. Selleks aga peab kelgu sanga võimalikult madalale asetama, et keha saaks kelgule kallutada.
·    Pööramisel tuleb tõukejalg asetada kelguraua välisküljele ning tõukel juba kelk pöörabki. Märksõnadeks on keharaskus ja tasakaal – kelk pöörab näiteks oluliselt paremini vasakule, kui keharaskus toetada juhtauast kinni hoidvale paremale käele ja vasakule jalale. Laskumisel saab juhtimiseks kastuda ka ühe kannaga pidurdustehnikat.
·    Kui kelgule pole paigaldatud lisavarustusena pidurit, siis pidurdamine käib jalaga, kas siis ühe jalgaga jalaste vahelt keskelt või mõlema kannaga, surudes need lihtsalt jalaste vahele lumme nii, et varbad jäävad seisutugedele. Kandadega on ka kõige turvalisem laskumistel hoogu kontrollida ja vajadusel natuke pidurdada.
·    Kui aga kiirus on suur ja kandade maha panek ei aita, siis tuleb lihtsalt kelgust lahti lasta, et mitte koos sellega hange lennata (kõige mugavam on seda teha laskumisasendis).

Turvalisus eelkõige

Kõige tähtsam on alati nii enda kui kaaslaste turvalisus. Tihti kohtab retkedel inimesi, kelle jaoks on kelgusõit kas elu esimene kogemus sellise sõiduvahendiga või meeldiv mälestus lapsepõlvest. Tänapäeva tõukekelk on aga kiire sõiduvahend, eriti laskumistel ning vajab teatud olukordades ikkagi natuke teadmisi ja kogemusi.

Rajal peab arvestama sellega, et kõikidel oleks manöövriteks ruumi. Kui sõidetakse grupis, siis tuleb laskumistel jätta piisavalt pikk ja turvaline vahe, sest paljudel kipub kelk poole laskumise peal oma suuna võtma ega taha enam sõna kuulata. Paratamatult lõppeb nii mõnigi uljas mäest alla kihutamine lumehanges. Piisavalt pikk vahe eeslaskujaga annab võimaluse vajadusel reageerida, et talle mitte otsa sõita.

Kui suured on kiirused ja koormus?

Mida rohkem kogemusi ja vastupidavust, seda suuremat kiirust saab arendada. Muidugi sõltub kiirus ka kelgutamise eesmärgist. Rahulikul loodusretkel lumistel metsateedel liigutakse aeglasemalt kui kiires trennis siledal merejääl. (Muu hulgas sõidetakse tõukekelkudega pikki maratone ja nii on näiteks 100 km läbitud merejääl natuke rohkem kui 3,5 tunniga, mis teeb keskmiseks kiiruseks pea 30 km tunnis.)

Kindel on aga see, et iga tõukekelgusõit on seikluslik ning paneb proovile nii koordinatsiooni kui ka tasakaalu. Kui võrrelda tõukekelgutamist mõne muu sportliku tegevusega, siis kõige sarnasem on see tõukerattasõiduga. Mõlemal juhul võib tekkida küsimus: mis see jalaga vibutamine siis ära ei ole? Aga kui läheneda tegevustele sportlikult ja kasutada õiget sõidutehnikat, saab üpriski korraliku koormuse nii ala- kui ka ülakeha. On ju üsna levinud võrdlus, et tund tõukerattasõitu võrdub kahe tunni jalgratta sadulas istumisega.

Soovitused enne matka:

Toitu korralikult enne matka, sest tühja kõhuga matkale minnes võib see mõjutada sinu tuju.
Riietu vastavalt ilmastikule ja kihiliselt - soe pesu, hingav fliis ja kerge pealisjope. Kui on planeeritu peale matka lõkkepiknik, siis võta soojem jope lisaks kaasa. Lisaks on oluline torusall, peakate ja kindad.
Jalatsiteks sobivad liikumist soodustavad ja tugevama tallamustriga matkasaapad.
Kaasa sobib võtta minimaalselt 0,5l pudeliga vett ja väike magus suupiste.
Seljakott isiklike asjade jaoks (kuhu saab näiteks seljast riideid vähemaks panna).
Lae telefoni aku täis ja võta kaasa akupank. Nii jäädvustad iluaid pilte ja vajadusel saad abi kutsuda kui oled grupist maha jäänud või eksinud.